Emotsioonide eitus viib depressiooni

Terapeuditöös olen kogenud, kuidas sageli ütleb just depressiooni kurtev inimene, et viha on mõttetu tunne ja seda tal üldiselt ei eksisteeri. Võib-olla ainult vahel harva ja väikestes kogustes. Aga praktika näitab, et kui masendus, kurbus ja depressioon juba kohal on, siis peidab end kusagil ka viha. Minu meelest on viha üks enim keelatud ja represseeritud tunne. Talle on korduvalt häbi-häbi tehtud, teda on karistatud ja igati eiratud.

Soome psühhoterapeut Martti Lindqvist nendib samuti, et viha on väga hirmutav asi – ennekõike meie oma viha. Ta kirjeldab, kuidas tekib hirm viha ees. Nimelt on enamik meist pidanud lapsepõlves kas kõrvalt jälgima või ise vastu võtma täiskasvanute viha. Laps ei suuda end selle eest kuidagiviisi kaitsta. Oma kujutlustes võib ta mõelda, et viha tõesti tapab, et pärast vihapurset ei ole enam elu. Väike inimene hakkab vähehaaval kartma ka iseenda viha, kuna seegi tundub täiesti kontrollimatu. Pealegi tähendab enda viha välja näitamine lapse jaoks mahajätmise ohtu. Ja see on tema kujutluses mõnikord hullem kui surm. Märkimisväärne osa inimese enesekaitsemehhanismidest kaitseb meid iseenda viha väljendamise eest. See on seotud hirmuga abi ja armastuse kaotamise pärast. Alateadvusesse on kinnistunud uskumus, et kui ma tunnen oma viha ära ja näitan seda välja, jäetakse mind maha, ma kaotan võimaluse saada armastust ja arvatavasti hukkun.

Depressioonis inimesel on raske aru saada, kuhu kaob jõud, kuigi õieti ei teegi midagi. Enamasti kulub tema jõud „keelatud viha“ allasurumisele. Sõna depressioon tuleb ladinakeelsest sõnast deprimo, mis tähendab „maha suruma“ või „alla suruma“. Depressioonis inimese elus on toimunud midagi sellist, mida ta ei taha aktsepteerida ja loomulik enesekaitsevõte on püüd seda unustada. Juhtunuga seotud lahenduseta jäänud tunded ja traumad sellest aga ei kao, vaid on nii enese kui teiste eest ära peidetud. Allasurumisele kulub palju energiat, see väsitab ja kurnab nii füüsist kui vaimu. Pole siis ime, et inimest valdab lootusetus, meeleheide, elueesmärgi kadumine. Saades aru, et see pole õige, hakatakse kõigele lisaks tundma ennast süüdlasena või kuidagi valena, sellega mõistetakse end ise hukka ja mõnikord koguni jäetakse ilma õigusest elada. Holistiline tervendaja ja raamatu „Sinu keha räägib sinuga“ autor Debbie Shapiro ütleb, et „depressioon on võimalus loobuda elust tegelikult suremata, see on ahastav vaikne appihüüd.“

Lindqvisti sõnul nimetavad paljud depressiooni ilustades kurbuseks, isegi teiste eest kannatamiseks, kuid see pole see. Tõeline kurbus voolab vabalt – maandades pingeid, kergendades koormaid ja puhastades hinge. Viha enda alla peitev depressioon aga on liikumatu ja raske. Kui põhjas kinni olevat viha ei teadvustata ja kurbus ei saa välja voolata, hakkab keha rääkima: liigesed valutavad, sest on liikumisvõimetuna ühe koha peale kinni jäänud, selg valutab, sest õlgadel on nähtamatu koorem, kõht jupsib, sest sees on midagi kõlbmatut, mis ei tule välja jne.

Niisiis ei tasu enda negatiivseid emotsioone jõuga kinni hoida. Sageli on nii, et kui inimene asub enesearengu teele, terendab tal silme ees helge tulevik parema iseendana, kes on kõigutamatult rahulik, leplik ja mõistev. Selle ilusa pildi juurde ei käi viha väljavalamisega kaasnevad siksakid ja detsibellid. Arvatakse, et viha on alati kurjast, viha näitab vähest arengut. Oma mineviku pusasid ei saa lahti harutada vihast mööda vaadata üritades. Viha otsib väljapääsu niikuinii. Just tõrjutud viha on see, mis juhitamatult ja vägivaldselt välja purskub. Sina ise pole küll viha, aga see tundeenergia on sinuga, sellepärast pead võtma vastutuse ja midagi tegema. Viha on tegelikult juhitav, kui sa teda jälgid, mitte ei tee nägu nagu teda poleks olemas. „Ma vihastasin praegu!“ – juba selle välja ütlemine kergendab hinge rohkem kui väitmine, et „kõik on korras, mul pole midagi viga!“.

Kõigepealt soovitan mitte hoolida sellest, et keegi sind pahaks või vähearenenuks peab, tunnista, et viha on olemas ja kuula, mida ta räägib. Enamasti viitab viha sellele, et sinu põhimõtteid on rängalt rikutud, sind ähvardab oht või sinu vajadused on rahuldamata. Teadvustatud viha positiivne külg avaldub selles, et ta aitab saada kontakti oma jõuga, annab tahtmise ennast kaitsta või enese eest võidelda. Vahel on vaja end välja võidelda kellegi eestkoste alt või mõnest sõltuvusest, teinekord peab jõulisemalt kaitsma oma arvamust, oma õigusi.

Ka Tema Pühadus Dalai Laama on öelnud, et emotsioonide eituse ja inimese vaoshoituse vahel on oluline vahe. Vaoshoitus kujutab endast teadlikku ja vabatahtlikult omaks võetud distsipliini, mis põhineb talitsetusel. See on täiesti erinev sellest, kui emotsioone – näiteks viha – surutakse maha vajadusest väljendada näilist enesevalitsust või hirmust teiste hukkamõistu ees. Niisugune käitumine sarnaneb puhastamata haava sulgemisega. Eitamine ja mahasurumine viivad paratamatult hoopis selleni, et viha ja vimm kogutakse endasse, kuni mingil hetkel tulevikus on võimatu seda vaos hoida. Dalai Laama leiab, et mõnikord on negatiivseid emotsioone kohane ja koguni oluline avalikult väljendada. Tuleb vaid kasutada „enam-vähem kohaseid viise oma tunnete väljendamiseks“. Palju parem on inimesele või olukorrale näkku vaadata, selle asemel, et oma viha peita, süngeid mõtteid haududa ja südames vimma kanda. Oluline on osata vahet teha, milliseid tundeid väljendada ja kuidas neid väljendada. Kui me lihtsalt kõik tunded välja valame, nii nagu nad ilmuvad, põhjendades seda vajadusega nad välja elada, on tõenäoline, et minnakse liiale ja kaob kontroll.

Loodan, et mu jutust koorus välja mõte, et viha pärast ei pea end süüdi tundma, aga oluline on elada oma viha välja vastutustundlikult. See tähendab, et sa ei muutu enda eest seistes füüsiliselt või verbaalselt vägivaldseks. Nii nagu andestada, saab ka viha väljendada ilma teise osapoole juuresolekuta. See on sinu isiklik asi, mida keegi teine ei saa sinu eest ära teha. Sa võid näiteks metsajooksu teha, patja peksta, mere ääres end vihast tühjaks huilata või rahulolematuse kirja panna ja paberi ära põletada.

Lõpetuseks palun meeles pidada, et vabaks on võimalik saada ainult sellest, mille olemasolu tunnistad. Mitte sellest, mida sul väidetavalt ei ole, kuigi haiget teeb. Osavalt juhitud vihalained lükkavad kurbuse ja masenduse muda välja, nii et armastusele tekib rohkem ruumi ja jõuetusetunne asendub väega. Sellega on nõus ka Martti Lindqvist, tuletades meelde vana tõe, et viha ümberpööratud pilt on armastus. Tihti juhtubki nii, et pärast viha vallapäästmist tuleb nähtavale selle armastav tagakülg. Viha on armastuse vari, nagu valu on rõõmu vari.

Kui sa ise ei julge oma emotsioonide uurimise ja vabastamisega pihta hakata, siis pöördu terapeudi poole, kes sinu viha ei karda ega häbista. Holistiline regressiooniteraapia ja Bachi õieteraapia pakuvad selleks sobivaid vahendeid.

 

Kasutatud kirjandus:

Tema Pühadus Dalai-Laama „Iidne tarkus, moodne maailm“. Tallinn: Elmatar 2000.

Martti Lindqvist „Aitaja vari“. Tallinn: Väike Vanker 2008.

Debbie Shapiro „Sinu keha räägib sinuga“. Tallinn: Nebadon 2005.